Proovisin teha ingveriküpsiseid ühe tastespotting.com-is näppu jäänud retsepti järgi. Midagi eriliselt head ei oskaksi öelda, jäid ok-d ja hommikul kohvi kõrvale väga mõnusad, aga vist on sarnaste küpsiste jaoks paremaid retsepte. Küpsiseid tegin teist korda üldse ja ei mäleta, kuidas nad esimene kord kuidagi korrapärasemad jäid, seekord kujunes esimesest pannitäiest ühtlane küpsisemass, teine tuli enam-vähem, nagu pildil ka näha.

Pehme piparkook

Lihtsalt ahvatles proovima oma lihtsuses see pehme piparkook. Ja maitse on väga mõnus. Glasuur peal annab natuke powerit ja ilu juurde :) Asjade kokku segamine võttis aega vist umbes 7 minutit ja ahjus veel 30 minutit. Poest pidin ostma ainult keefiri, nii et ka selles mõttes väga hea kook. Jõhvikamoosi mul koogi sisse panna polnud, leidsin kodust mõned kuivatatud jõhvikad, need läksid küll loosi. Maitseainetest kasutasin lisaks nelgile ja kaneelile ka ingverit ja... midagi vist..no vast panin ka kardemoni ühe väikse näpuotsatäie. Ja nami-namis käib parajasti jõuluküpsetiste tegemine, nii et ehk proovin peagi veel midagi. Lisaks piparkoogi-juustukoogile ja juba traditsiooniks saavale (nüüd neljas aasta?) jõulupudingule.

Nädalavahetusel tegin pidustusteks muu hulgas ka selliseid täidetud kurke. Pildil on nad küll täitmata, aga täidetuna enam pilti ei jõudnud teha. Kurgid võiksid olla peenemad või kooritud. Osad küll lõpuks kooreriiviga koorisin, jäid sellised ilusad triibulised ja vähemalt osaliselt ilma kooreta. Täidisesse läks makrat, majoneesi, wasabit ja laimimahla. Täitsa mõnusad, aga järgmine kord proovin paremini. Retsept on siin.

Lugesin äsja kokaraamatu tõlkimise tõttu Liharaamatut, sest lihast ma ju muhvigi ei tea. Ja Liharaamatus oli oli muu rasvaselt trükitud ja hüüumärgiga selline lause: Sealiha oli, on ja jääb eesti köögi alustalaks! :)) On see tõesti nii? Kui ise peaksin välja pakkuma Eesti köögi alustala, siis ütleksin kartul (üldse mitte seepärast, et ma liha eriti ei söö, mulle tõepoolest tundub, et sealiha pole eriline alustala).

Baklažaanisalat

Esialgu lihtsalt endale meeldetuletuseks, et see baklažaanisalati retsept, kus sees on veel sibulat ja tomatit ja anšoovised, asub Good Foodi 2007 a. märtsinumbris. Et ma ei peaks jälle pool aastat otsima seda.

Piparkoogi-toorjuustukook

Mõtlesin, et proovin järele. Marjade ja igasugu muude lisanditega juustukoogid pole nagu päris "see" ja kui juustukooki tahan, siis ikka seda New Yorgi oma. Aga piparkoogitainaga tundus põnev, nii et võtsingi ette. Eile tegin piparkoogitaina, kuhu läks väga palju suhkrut, osaliselt siirupina (mul kahjuks oli ainult heledat, nii et tainas jäi ka üsna hele), sama palju võid ja veel suur hunnik jahu. Tegin valmis ja jätsin tänaseni külmkappi seisma. Retsept on nami-namist.

Hommikupoole rullisin taina lahti, Pärt sõi mõnuga, arvas, et täpselt nagu piparkoogitainas :) Milline kompliment :)

Koogi retsept on päris samuti nami-namist ja kuna tegin täpselt retsepti järgi, siis siin ta on. Segasin juustutäidise kokku ja küpsetasin selle koogi ära. Pärt soovis piparkoogikaunistused ise teha. Tegi mitu väikest suvalist kuju, sest meil vorme pole ja käepäraste vahenditega kuidagi seal mässas. Panni peal otsustas väikesed osad kokku liita ja siis tuli selline kaunistus:

Enne kaunistuse alla jõudmist seisis kook veel külmkapis, nagu ikka juustukoogid. Täitsa maitsev oli. Ütlesin juba või? No igatahes, proovige! :) Ise ihaldaksin õige pisut õhulisemat juustuosa, mitte nii kreemjat.

Juustukook

Priit Kuuse pildiga Oma Maitse on OmaMaitsete virmas pidevalt pealmine seepärast, et selles OM-is on New Yorgi juustukook ja see juustukook on lihtsalt kõige võrratum juustukook üleüldse. Ma ei tea, miks see nii on, aga nii see on :) Väljas ma ei söö kunagi toorjuustukooki enam, sest ükski pole nii hea, kui see... mida tavaliselt siis minu kodus saab :)
Retsepti autoriks on märgitud Susan Spungen ja ilmselt on see enne OM-i ilmunud Good Foodis.
Algul tegin ka hapukoore katte, aga viimasel ajal enam ei tee, sest minu meelest on ilma parem, aga kirjutan katte ka üles.

New Yorgi juustukook
Põhjaks:
85 gr sulatatud võid + pisut võid määrimiseks
140 gr Digestive küpsiseid
1 spl suhkrut

Täidiseks: (kõik täidise osad võiksid olla toatemperatuuril)
umbes 900 gr toorjuustu (mul tegelt tavaliselt vähem, lihtsalt terve varandus muidu kulub selle juustu peale)
250 gr suhkrut
3 spl jahu
1,5 tl vanillisuhkrut
1 sidruni peeneks riivitud koor
1,5 tl sidrunimahla
3 suurt muna + 1 munakollane
200 gr hapukoort
õige pisut soola

Katteks:
250 gr paksemat hapukoort
1 spl suhkrut
2 tl sidrunimahla

1. Kuumuta ahi 180 kraadini. Kata lahtikäiva vormi (23 cm) põhi küpsetuspaberiga. Purusta küpsised. Sulata või ja sega see küpsisepuru ja suhkruga. Pressi segu panni põhja ja küpseta 10 minutit. Jäta jahtuma.
2. Tõsta ahju kuumus 240 kraadini. Vahusta juust mikseris (ma teen tegelt mõnikord käsitsi ka, sest seda segu tuleb nii palju, et mikserisse mahub ikka väga napilt), kuni see muutub kreemjaks (u 2 minutit). Vahustamise lõpupoole lisa aeglaselt suhkur, jahu ning näpuotsatäis soola
3. Jätka vahustamist ja lisa vanillisuhkur, sidruni koor ja mahl. Sega ükshaaval hulka munad ja munakollane ja jätka aeglasel kiirusel mikserdamist. Lisa ka hapukoor ja sega edasi, aga mitte enam väga kaua sega, võib tükki minna muidu. Täidis peab jääma ühtlane ja veidi õhuline.
4. Pintselda vormi küljed sulavõiga. Vala täidis küpsisepõhjale. Küpseta 10 minutit 240 kraadi juures, siis kera ahi 110 kraadi peale ja küpseta veel 25 minutit. Kook peaks jääma selline, et kui vormi kergelt raputada, siis kook võbeleb pisut. Jäta kook paariks tunniks avatud (välja lülitatud ) ahju jahtuma.
5. Katte valmistamiseks sega hapukoor, suhkur ja sidrunimahl. Määri see ühtlaselt koogi peale. Kata kook fooliumiga ja jahuta külmiks vähemalt 8 tundi, aga vabalt võib ka rohkem :)

Noo..jaaa...pilti praegu pole, sest oli lihtsalt vaja retsept üles kirjutada, aga küllap see pilt ka siia kunagi saab.

Porrusupp

Ei ole unustanud, et lubasin normaalse falafeli retsepti siia kirjutada. Varsti! :)
Aga siin on see supp, mida ma tegin esimest korda sel aastal Eesti aastapäeval, maitses tookord ülihästi ja oli üldse nagu rusikas silmaauku. Ootasingi juhust, et retsept ka siia üles riputada. Pilt ei tulnud hea, püüan siis millalgi uue panna, aga mingit aimu väljanägemisest ehk annab.

Porru-juustusupp niisiis Eesti Ekspressist, mina ei tea, kes selle välja mõtles.. Ja siis enam vähem minu sõnastuses:

1 porrulauk (tänases supis oli kaks)
50 gr võid
2 spl jahu
200 gr sulatatud juustu (mul vist oli esimesel korral maitserohelisega)
1 l juurviljapuljongit (ee..mul vist nii palju polnud :)
2 dl rõõska koort
soola, kui vaja ja pipart ka

Haki porru parajalt peeneks. Sulata potis või, lisa jahu, sega ja prae kuldkollaseks. Lisa 1/4 puljongist, sega ja lisa vähehaaval, segades ülejäänud puljong. Keeda viis minutit, lisa juust, koor ning keeda kuni juust on sulanud. Lisa hakitud porrulauk ja maitsesta soola ja pipraga.Kõik :) nii lihtne, eks! Jälle :)

Täna katsetasin ka kolmandat korda muffinite küpsetamist. Valisin retseptiks apelsinimuffinid ja tegin täpselt retsepti järgi, kui välja arvata glasuuri ärajätmine, sest mulle on elu sees vist umbes ainult üks glasuur meeldinud :) Muffinid jäid seest väga õhulised, väga keeksilikud. Apelsinig koort tõmbasin kooreriiviga, mitte ei riivinud tavalise riiviga ja mõnusad ribad jäid muffinite sisse. Jätkan lemmikmuffinite otsinguid.

*veider asi muffinite juures on see, et nad kunagi paista minu jaoks isuäratavad - liiga kuivad ja niisama saiased. Aga alati selgub pärast, et tegelt on jube head. Ja kui jätkub vee hommikuteks kohvi kõrvale...

Täna lõpuks jõudsin selle müslibatooni tegemiseni ja esimese katse võiks lugeda katsetatuks ja põhimõtteliselt ebaõnnestunuks. Kaerahelbeid ja muud kuiva kraami siduv aine jäi liiga siirupine, kuigi loogililine muidugi, kui seal sees oli suhkur, suhkrusiirup, mesi ja või. Aga mitmetest teisest oli vaja peanut butterit ja seda mul muidugi polnud. Natuke peab veel katsetama ja uurima neid asju.

Püüan siit nüüd piltide ja sisu järgi ühe välja valida ja loodan peatselt tegemiseni jõuda :) Neid on seal päris erinevaid, lihtsamaid ja raskemaid, kuivatatud jõhvikatega ja maasikamoosiga :) mmm...

Lõhe kookoshelveste ja vürtsidega

Mul ei tule alati kõik toidud hästi välja. Ja sageli just külalistele süüa tehes ei ole ma üldse rahul. Toit on ok ja kõigile maitseb, aga ise tean, et tegelt päris nii see toit ei peaks olema. Eile, seevastu, tulid mul kõik asjad nii hästi välja, et lausa lust. Mõnes mõttes oleks ju hea see lõhe retsept enda teada jätta, et oleks midagi, millega üllatada. Aga teisest küljest... kõik ju mul kogu aeg külas ei käi ja siin see retsept siis on. Pärit Good Foodi väikseformaadilisest kalaretseptiraamatust, aga on olemas ka GF kodulehel.

Ahjulõhe erinevate heade maitseainetega

8 inimesele (kuigi me olime viiekesi ja üks tükk jäi alles)
aega selle valmistamiseks läheb umbes 30 minutit ja VÄGA lihtne oli teha

50 gr võid
8 kardemonikupart - seemned välja võtta ja purustada
3 spl kuivatatud kookost - kasutasin kookoshelbeid
1 punane tšilli - seemned välja ja õhukesteks ribadeks
1 spl peeneks hakitud (või riivitud) ingverijuurt
2 küüslauguküünt - peeneks hakkida
1 tl jahvatatud koriandrit
näpuotsatäis kurkumit
8 lõhefileed - mul oligi üks terve filee, millest jätkus parasjagu 8 tükiks

Sulata pannis või, lisa kardemon ja kookos ja prae umbes 2 minutit, kuni kookos hakkab pruunistuma. Lisa tšilli, ingver, küüslauk, koriander ja kurkum, prae veel minutike ja tõsta tulelt.
Aseta lõhefileed ahjupannile. Me siin panime natuke soola ka - riputasime peale ja hõõrusime sisse, natukene. Kata fileed kookoseseguga ja küpseta ahjus 13-15 minutit. 14 minutit oligi täpselt paras sellise suurusega tükkide jaoks. Ja jäi ikka megahea, ma ütlen. Poleks üldse oodanud midagi nii head. Kõik sõid ja imestasid. Laps ka (jätsin tšilli tema pärast panemata tegelikult).

Üks väike suupiste oli veel suitsugorbuušaga, Itaaliast toodud artišokisüdamed õlis, ahjupeeti juhtus jälle lauale :) koos natukese oliiviõli ja imehea palsamiäädikaga (ka Itaaliast). Magustoiduks tagurpidi õunakook, enam vähem samasugune kukkus välja nagu siin ükskord varem. Aga panin seekord kaneelikoore ja kuprad, nagu oli retseptid öeldud. Järgmine kord riputan kaneeli ja kardemoni ikkagi puruna sisse.

Chai Masala

Tegin Chai Masalat, ehk siis indiapärast teed maitseainete ja piimaga ja tuli tõesti imehea. Varem olen lihtsalt nii teinud, et teen musta tee valmis, siis panen maitseained sisse ja lõpuks valan piima peale. Aga sedasi paremini tehes jääb hulga parem. Esimese korra puhul kasutasin retsepti raamatust Tee :) .

Tegin nii, valasin potti umbes 150 ml piima ja umbes 250 ml vett, lisasin 2 spl suhkrut. Lasin keema tõusta, siis lisasin veidikene riivitud ingverijuurt, veerand tl kardemoni, samapalju kaneeli ja peaaegu sama palju riivitud muskaatpähklit, viis nelki ja 2 tl musta teed. Keetsin tasakesi umbes 5 minutit ja oligi. Telliti järgmiseks päevaks ka. Aga siis panin vist vähe teed, sest kui Pärt oma teetassi tuppa ära kaotas, küsis mu käest: "kus minu piim jäi?". Aga tõesti väga väga mõnus. Iseendal tehes paneksin ingverit rohkem. Soovitan kõigile, kellele maitsed meeldivad :)

Veider, kui juba otsa lahti teed ja midagi blogisse-retseptiraamatusse kirjutad, siis peab kogu aeg juurde kirjutama :) Ühesõnaga vaatasin üle mitme nädala Tastespottingu lehte ja esimesed kolm lehekülge olid seal äärest ääreni täis niiiiii ilusaid pilte niiii headest asjadest.
Peaks ka kätte võtma ja korralikku Chaid tegema... näiteks. Nagu nami-namigi, tastespotting ergutab.

Ja siis veel üks asi, proovisin ka oma vanasse blogisse üht teist kirjutada jälle, et see on nüüd lugemiseks avatud. Esialgu tagasihoidlikult, aga eks vaatab, kuidas sujub :)

Olen nagu küll vahepeal süüa teinud, aga ma ei tea ise ka... äkki pole siis midagi nii metsikult head olnud?

Üks hea asi küll, pole varem sedasi valget kala teinud, aga The Cook´s Bookis oli nii, et kala maitsestati soolaga (no natuke soola peale ja siis hõõrud kergelt sisse kalasse), pandi ahjuvormi, maitserohelist peale (mina panin mingit valmis, kuivatatud ürtide segu, sest laiskus oli peal ja õue ei taht minna, kuigi mõned asjad endiselt kasvavad seal veel) ja siis valati sulatatud võiga üle. Ja ahjus 6 minutit. No minu kala ei olnud veel päras üles sulanud, nii et läks vist umbes 10-12 minutit. Jube hea jäi.

Lõppude lõpuks ostsin ka muffinipanni ära ja tegin kirsi-šokolaadimuffineid. Esimest korda selle nami-nami retsepti järgi, teisel korral sulatasin tumedat šokolaadi taina sisse ka ja panin võid, mitte õli. Täitsa mõnusalt šokolaadised, aga üldiselt see muffivärk mulle veel võõras.

Ja kolmandaks, käisin üle mitme aasta Piprapoes, Liivalaia tänaval. Ja seal oli oioioioioi...igasuguseid asju müügil. Nii et kui midagi vaja on, siis sealt saab :) Isegi palmisuhkur ja kinoa ja marineeritud laimid.. you name it - they´ve got it :) nagu öeldakse.

Skane õunakook

Olen eriti operatiivne ja kirjutan, nagu kokku lepitud, kohe üles Skane õunakoogi retsepti, mis oli täna eriti maitsev. Retsept on päris oktoobrikuu Oma Maitsest ja artikli alguses oli kirjas, et tekst ja retseptid Erki Siplane. Tegu oli rootslaste mardipäeva ja selle menüüd tutvustava jutuga. Siin on retsepti tekst natuke muudetud.
Koogi kogused oli antud neljale ja ajakirjas oli kasutatud mingit erilist minivormi vist, sest seal oli kaks kihti leiba ja õunu, mul jätkus vaevu üheks, kuigi mul ka eriti suur vorm polnud. Aga jätkus ilusti 5le. Koos jäätisega.
Must leib oli mul üsna pehme ja fariinsuhkur vist andis ka kuidag pehmust juurde, igatahes ei jäänud leivaosa krõbe, mis oli väga hea. St et ei jäänud krõbe. Fotokat endiselt pole. Ostsin küll peegelkaamerale filmi sisse, kuid siis selgus, et patareid on tühjad. Ja selliseid juba pühapäeval siinkandis saada pole.

(Kahjuks ei suuda siin a peale mulli tekitada (Skane jaoks))
Skane õunakook

125 gr musta leiba (mul läks 5 vormileiva viilu)
50 ml riivsaia
100 gr võid
50 ml suhkrut (fariinsuhkur sobis hästi)
1 sl kaneeli
2 õuna (panin kolm, kaks tundus vähe)
50 ml õunamoosi (jah, seda oli ka mul rohkem, vähemalt 100ml kui mitte 150 ml ja seepärast tuligi üsna magus)

Kuumuta ahi 200 kraadini. Riivi leib või murenda sõrmede vahel üsna pudiks (sest pehmet leiva on ju üsna võimatu riivida). Prae leib pannil koos või, riivsaia, suhkru ja kaneeliga.
Koori ja viiluta õunad. Sega õunad õunamoosiga. Tõsta vormi õunasegu ja siis leivasegu. Kui on väike vorm, siis mahub kumbagi ehk kaks kihti, aga ühe kihiga sobis ka väga hästi.
Tõsta vorm ahju ja küpseta umbes 20 minutit.

Sobib täiuslikult plombiiriga.
(Tegelikult mulle vist meeldiks, kui jäätise peal oleks ka natuke vahukoort)

Minu kodus ei ole kunagi varem toimunud sünnipäeva või muud pidu, kus oleksid ainult lapsed. Täna toimus. Kaks nädalat mõlgutasin tasapisi, mida süüa teha. Lõpuks mõtlesin välja päris toreda menüü. Minu arust. Aga ma ei tea, kas ongi lastel kombeks enne sünnipäeva kõht täis süüa või sööki lihtsalt totaalselt ignoreerida või ma ei tea... Igatahes oli külaliste lahkudes laud selline (põhimõtteliselt oli laud selline ka enne peo algust, ainult et torti polnud laual):

Üheks suupisteks - lehttaina nö kõrsikud - leidsin idee Good Foodi veebilehelt. Panin tegelt ainult tavalist juustu, aga parmesaniga oleks muidugi coolim jäänud. Üks poiss arvas isegi, et mm..hea :) Aga sinnapaika see jäigi.

Niiöelda pearoaks tegin jõnglastele minipitsasid, raamatust Eesti perepeod inspireerituna. Täitsa mõnnad jäid ja need kolm tükki, mis pildil on, need söödi isegi peaaegu ära ja pizzad olidki päris muhedad. Õnnestumisele aitas kaasa poest leitud tomakaste, mis oli parasjagu maitsestatud, nii et ka puhast tomatimaitset oli tunda. No ja pärmitainast on nüüd ikkagi veel terve hunnik... Ehk säilib homseni. Ehk saab veel teha :)

Ja siis ma ei teinud ikkagi pidusaia, sest kallis väänik leidis sellest samast perepidude raamatust mingisuguse kübaratordi, mida oli kindlasti vaja teha. Koogi sisse läks suurt hulk küpsisepudi, hapukoort, vaarikaid (oi, kui mõnus oli oma isiklik külmutatud toormoos lagedale tuua)...aa...pakk võid ka ja veidi suhkrut. Kook oli vaja teha kahes osas, alumine laiem osa ja pealmine - väiksem ja kõrgem osa. Küpsise-hapukoore segu seisis öö läbi vormides. Pärast määrisin veel natuke magusa hapukoorega üle ja panin vahukommid peale, nagu retseptiski oli. Täitsa ilus jäi. Need kaks last, kel oli mahti koogitükk süüa, sõid need ilusti ära. Ehk siis oli hea tort ikkagi..

Tänagi tekib kiusatus tsiteerida tuntud kokka Shaun Hilli: "The scallops are a counterpoint to the distinctive taste of the Jerusalem artichoke purée in this traditional soup menu pairing."

Pärmitaina küpsemise lõhn on minu kodus haruldane...Või oli see eile isegi esmakordne. Aga ahjus küpsevate kaneelirullide lõhn oli tõepoolest imeline, soe ja turvaline, nagu mandariini lõhn talvel.
Leidsin mitu retsepti, aga ühes (Oma Maitse omas) ütles retsepti autor, et nii ja nii palju võid, aga et tema paneb mõnikord vedelat margariini. No vot, eks, see retsept lendas kohe kõrvale. Üks oli ühest ingliskeelsest bogist, aga seal olid kõik kogused tassidega ja mulle ei meeldinud jälle :) (no on pirts, eks). Jäin Pille kaneelirullide juurde. Väga head tuli! Välimuselt paistsid millegipärast kuivad, kuigi tegelikult polnud üldsegi. Aga mulle meeldis, et ka tainas oli magus ja hästi pehme ja õhuke (sellest kõigest sain muidugi alles süües aru, pole pärmitainaga eriti kursis), sest mõnikord vanemate põlvkondade pärmitainaõunakooke süües, kogu lugupidamise juures, on selline tunne, et lõikaks koogil selle ühe kolmandiku - õunad ja natuke tainast - pealt ära ja vot siis oleks ok.
Aga kuna need rullid maitsesid ka kallile väänikule, siis ehk tulebki sünnipäevakoogiks talle pidusai. Ehk olen isegi nii osav, et suudan sinna peale mingit sorti glasuuri niristada või kuidagi pidulikumaks teha. Õige pisut. Sest minu arust igasugu kaunistused enamasti rikuvad koogi ära ja need tuleb kõik söömiseks tordi pealt kokku korjata.. Aga no natukene pidulikumaks peab kuidagi tegema.

Kui ma nüüd kogemata natuke kuri kostsin, siin nende Shaun Hilli geniaalsete jaburlausete pärast, mida ma siin tõlgin:
*supi sisse läheb üks kana, eks: dismantle the chicken into legs and breasts - et jaota kana koibadeks ja rindadeks?
* ja selle sama lause algus: if you do not have a pan large enough to hold the whole chicken and beef as the y cook... - mis mõttes, as they cook? et muidu mahuvad küll, aga keetmise ajal äkki enam kuidagi ei mahu?
* jutt käib siis köögiviljapuljongist: The best that can be hoped for is a well-flavoured watery liquid. This is the only case where judicious use of commercial stock cubes may be superior to anything you produce yourself -
vist ei vaja kommentaare.
*The humble ingredients that go into the stockpot belie its vital importance in cooking. - no olgu, ma saan aru, et muidu on tagasihoidlikud ained, aga vot siis, kui potti jõuvad, vot siis te alles näete, aga ikkagi...Ja miks its mitte their? Kas mina hakkan inglise keelt unustama?

Nojaa, ma saan aru, et ta on ju kokk, mitte filoloog, aga siis pole vaja kasutada selliseid sõnu nagu belie või makes no pretence at authenticy ja muud säärased asjad, mis on sageli lauses täiesti ülearused, lisaks veel poolikud metafoorid ja...oeh üldine üleolev suhtumine, nagu tal oleks kästud see peatükk kirjutada, et täna enne koju ei saa, kui supijutt valmis.
See selleks, ülehomme teen ilusa pidusaia! :)

Üleeile tegin Tarte Tatini. Ega ma muidugi jälle poleks teinud (nagu beseegagi oli), aga no seal Nami-Namis eks, kästi. Jube hea, kui vahepeal sunnitakse oma hirmusid ületama, sest nagu eespool mainitud beseegi puhul, osutus kook täiesti reaalselt saavutatavaks. Väga hea kook tuli. Kõik söödi ära.

Retseptiga oli väike paanika, alustasin ühega, vahepeal vaatasin teist ja siis ühe osa tegin hoopis natuke kolmanda järgi :) Varsti teen uuesti, siis katsun mingi konkreetse retsepti enda jaoks meelde jätta. Pildi järgi ajab mul isu pigem ära, aga õpetuse järgi meeldis mulle see Gordon Ramsay variant. Ilmselt teen järgmine kord selle taina ja Ramsay karamelli.

Õhukesevõitu tuli, sest mul oli hirmus suur pann.

Ühel päeval Tastespottingus olid kõigil äkki mingid Dimply Plum Cake´id. Mul tekkis ka uudishimu :) Ilusad koogid ju. Ploomid koogi sees olid mõnusad, minu jaoks oli tainas piisavalt magus, et ploomide hapususest mõnu tunda. Aga liialt keeksine tundus algul või isegi suts nagu liivane, aga äkki mul oli esimest ampsu võttes janu ja siis tundus topelt kuiv ja kare. Pärast hakkas isegi meeldima. Uuesti ei teeks, aga minu kook tuli ka päris ilus ja las ta siis kaunistab mu blogi siin :)

Hawaii kalasupp

Tükk aega otsisin, kust see Hawaii kalasupp pärit on, aga vot ei leidnud üldse. Igatahes üks kahest kalasupist, mida mulle meeldib teha, on kalasupp kookospiima ja karripulbriga. Pildi saan ehk järgmine kord lisada, fotoaparaat sõitis väljamaale.
Jätkub vabalt kolmele, kui kõik kolme taldrikutäit ei söö (nagu mina just äsja), siis ilmselt ka neljale.

Mina panen sinna sisse:

võid, hautamiseks
1 porru või sibul
3 sellerivart
2 porgandit
3 kartulit
1-2 cm jupp ingverijuurt
puljongit või vett ja puljongikuubik
200 ml kookospiima
2 tl karripulbrit (lapse pärast panen ise mahedat, aga vähe vürtsikam oleks ka mõnus)
1 pakk külmutatud heiki või mõnda muud valget kala
maitse järgi soola ja pipart

Valmistan enamasti nii, et kõigpealt hakin köögiviljad ja kala suuremateks kuubiku moodi tükkideks. Siis hautan kaane all võis porrut, sellerit ja porgandit natuke aega. Lisan veidi vett, hautan veel, lisan veel vett ja siis veel vett... noh, vist et hullusti maha ei jahutaks. Keedan veidi, lisan kartulid, jälle keedan :) Seni kuni köögiviljad on napilt pehmed. Valan juurde kookospiima, lisan karripulbri ja kalatükid ja keedan veel umbes 5 minutit, kuni on valge, mitte selline läbipaistev enam. Ongi valmis.

Üks üsna sarnane supp on siin ka.

Klausi supp

Lugejate palvel..või pigem vist vajadusest tulenevalt kirjutan siia nüüd, kuidas TÄPSELT seda Maailma lihtsaimat suppi ehk Klausi suppi tehakse. (Ma ei tea, kuidas retseptis reavahed kohati topeltlaiad tulid, aga ära nad igatahesei lähe, proovisin kõiki variante, mida oskasin :(Loodan, et hullusti ei sega.)

Igaks juhuks. Et sellised nad siis on. Pisikesed oranžid:

Ja suured...eee..rohelised?

Erinevate nimedega lihtne läätsesupp. Jätkub lahedalt neljale. Aega kulub umbes 25 minutit:

Vaja läheb:

1-2 spl võid, sibula jm praadimiseks
1 sibul
1 küüslauguküüs

1 porgand

1 liiter vett

2 puljongikuubikut

1 purk (400 gr) purustatud tomateid
150-200 ml (umbes tassitäis) läätsesid
soola-pipart

natukene maitsetaimi, kui on; näiteks natukene tüümiani või basiilikut või peterselli..

1. Koori küüslauk ja haki peeneks (kõigepealt vajuta ta laiaks ja siis on lihtne hakkida). Lõika sibul pooleks, koori ning viiluta. Koori porgand ja lõika kuubikuteks, või ribadeks (umbes 5 mm).
2. Kuumuta potis kaane all või, sibul ja küüslauk. Sega natuke, lisa porgand, pane kaas peale tagasi ja hauta köögivilju 5 minutit.

3. Lisa vesi, lase uuesti kuumaks ning pudista sisse puljongikuubikud. Lase paar minutit keeda.
4. Vala juurde purustatud tomatid ja läätsed.
5. Oranžide läätsede puhul keeda suppi veel umbes 10 minutit, roheliste (puhul natuke rohkem). Maitse, lisa vajadusel soola ja natuke pipart ning maitsetaimed.

Brasiilik

Eile ja üleeile sõin jälle peedivõileiba.. Aga ülehomme sööme kõik puhast soul food´i, nii et jalg tatsub. Mh? kes ütles, et BRASIIILIK pole hästi kasvanud peomaitsetaim? Ah? Või et Saiakang on hoopis mingit sorti sai sai? Või? Mis? Aga päriselt, jälle saab üle pika aja sisse hingata Brasiiliku mõnusat lõunamaist magusat-teravat hõngu ja kere maitsvat musooni täis laadida, et oleks soe ja hea ja...

Peedivõileib

No mul lemmikvõileib koosnes täna lõunal sellistest asjadest:

(ta koosneb sageli umbes sellistest asjadest, aga enda tehtud või ei ole alati käepärast ja basiilikut pole ka taibanud varem peedi peale panna)

peenleib

isetehtud õrnal soolakas ja pisukese basiilikuga või

tavaline Eesti moodi juust

ahjus küpsetatud peet - viilutatud, natukese oliiviõli ja palsamiäädika, soola-pipraga segatud

basiilik

Hullult hea. Hullult hea :)

Mitte söögist, armsatest asjadest

Siin on mu kolm mokamasinat. Esimene, vasakpoolne, on ostetud Hispaaniast. See kann pidas vastu pool aastat, kuni külalistega vesteldes keetsin kohvi ilma veeta . Tuppa kogunes hirmus-hirmus-hirmus hais ja kohvikannult kukkusid kõik võimalikud eralduvad osad kolks ja kolks küljest. Järgmine kann paistis tugevam, selle ostsime Kaubamajast. Oli kallim ka, aga mõnusamast materjalist. Selles sai kohvi kaks korda ilma veeta keeta, sellest ka alumise osa tumedam toon. Aga kann oli tugev. Pidas vastu aasta. Lihtsalt tuli sang küljest ja kuigi me seda veel mõnda aega kasutasime, siis ühel hetkel sai kohvi valamise keerukustest lihtsal mõõt täis. Nüüd on meil umbes neljandat päeva uus masin. Lõunakeskuse köögiasjade poest. Suurem, aga kahtlaselt õhuke ja kerge. Täitsa mõnusa hinnaga - 465 vist oli.. Eks siis näis, kuidas läheb.

Ütleme nii, et sain vanaemalt päranduseks mahlamasina...Paprika-apelsinimahl on hullult hea :)
Siin on mahl kahest apelsinist ja ühest kollasest, ühest punasest paprikast. Aga minu arust tuli veel parem mahl punasest apelsinist ja oranžist paprikast... Ja siis tundus, et kui see mahl nüüd kannmikserisse panna ja banaani juurde püreestada...siis...mmmmm :)

mulle-meeldib õunakook

Mulle meeldib, kui kook on rammus või tummine või kuidagi... mitte kerge. Ja korra tegin ühte kooki ühest blogist.. Selle koogi peal olid kreeka pähklid ja sulatatud iiris. Kook kõrbes ära, aga maigu sain suhu ja nüüd oli isu veel midagi sellist teha, aga et see iiris oleks koogi sees. Tegin nii:
Sulatasin potis umbes 100 gr võid, valasin kaussi ja segasin klaasitäie suhkruga. Lisasin poolteist teelusikatäit küpsetuspulbrit, supilusikatäie kaneeli, segasin ilusti segamini. Siis kloppisin juurde kaks muna ning lõpuks vaheldumisi umbes tassitäis hapukoort ja tassitäis jahu ja tassitäis maisimannat (lihtsalt seepärast, et jahu sai otsa...aga maisimanna mulle meeldib koogi sees). No ja siis muidugi õunad, suhteliselt suured tükid (nagu selle õunalõikuriga tulevad) - segasin ka taina sisse. Ning päris lõpuks sulatasin väikse hunniku iiriseid (vist kusagil 12 ringis), millele lisasin sutsu piima (oleks vahukoort lisanud, kui oleks olnud) ja selle segasin ettevaatlikult ülejäänud taina hulka. Mitte päris segamini, püüdsin sellist siiruviirulist teha, aga vist vajus koogis ikkagi pigem põhja peale. Küpsetasin, kuni õhtust sõime ja tuligi täpselt selline kook, mida tahtsin.

Pildi tegin järgmisel päeval ja tuunisin kooki fotosessiooniks natuke... Sulatasin veel paar iirist juurde ja valasin koogile. Pildile vist tegelikult eriti juurde ei andnud, aga pärast sõin ja mõnulesin :)

hamburger

Näete, väidetavalt on nii, et üks inimene ostis ühe hamburgeri MacDonaldsist 12 aastat tagasi ja kujutage ette, see hamburger on praegu täpselt samasugune, veider lõhn ainult pidavat olema. Vaadake ise http://bestwellnessconsultant.com/2008/09/23/1996-mcdonalds-hamburger-karen-hanrahan-best-of-mother-earth.aspx
Et see tõepoolest nii on, peaks ise sarnase katse tegema vist. No kui isegi jõuludeni säiliks oleks ju imelik juba?
Peab paluma Tartust üks hamburger tuua...

Täna tegin söögiks võid :) Jah, päriselt-päriselt. Sel ajal kui juustukook õhtuseks kolleegidega kohtumiseks ahjus oli, pesin köögikombaini puhtaks ja panin ühe paki vahukoort vahustama ja äkitselt oligi seal või valmis. Kallasin vee ära, võtsin või välja (umbes 70 gr võid tuli), hakkisin natuke basiilikut hulka ja sutsu soola ka sisse. Nüüd on või kodus külmkapis, ehk keegi julgeb õhtupoole maitsta ka.


Aga siin mu või siis on:

Falafel sellist moodi

Paistab selline blogimise päev olevat. Aga tegin täna üle pika aja falafeleid erinevatel põhjustel - 1. olen neid ammu tahtnud teha, eriti just et veel aiasolev petersell ära kasutada ja maitsevad ka ju 2. Nami-namis oli köögiviljakotlettide kooskokkamine, aga nüüd just selguski, et mu koktletiki ei kvalifitseeru (kuivatatud tooraine) 3. midagi oli õhtuks ju süüa vaja teha.

Retsept oli seekord Vahemere maade kokaraamatust nime all garbanzo ubade kotletid ja erinevalt mu varasematest variantidest oli seal ka kartulit, üks toores kartul. Aga muidu ikka sama lugu, et sibul, küüslauk, hulk peterselli, kikerherned ja kartul köögikombaini ja segu segamini. Siis maitsestada - vürtsköömned, koriander (jahvatatud seemned), sool, pipar... pune oli ka, aga seda mul polnud. Ja natukeseks seisma (retseptis oli kaks tundi, aga mul üks käis iga minuti järel köögis mingit näksimist nõudmas, nii et pidin kiirustama. Enne praadimist lisasin veel 2 spl jahu ja 1 tl küpsetuspulbrit.

Samal ajal, kui kotletitainas settis, tegin ma kastme, põhiliselt tomatist. Päris retsepti järgi, üle poole tunni keetmist, väga cool :)

Ja lõpuks kuskuss ja oligi :)

Siis sättisin pilte teha, tõstsin neid kotlette nii ja naapidi. kastmega ja ilma... Kaks enam vähem pilti siin ka:

Kuna kapsarull ei ole minu puhul eriti tüüpiline toit, siis ma tookord, kui seda tegin, ei hakanud retsepti kirja panema ega pilti üles riputama. Tegin neid nädalake tagasi, kui juba kolmas kapsas järjest hakkas untsu minema kapis ja otsustasin, et nii see asi ikka ei lähe ja mitmest kapsatoidust valisin rullid ja väikeste mugandustega coleslaw e. kapsa-porgandisalat Ameerika moodi. Mõlemad tulid väga head. Aga ei puutu eriti sellesse blogisse. Põhjus miks see pilt siis nüüd siin on, on lihtne - ilus pilt ju :)

Kopeerisin vanast blogist: Selle peedipiruka retsept ja pilt

Järgmine kord kui seda tegema hakkan, püüan eestikeelse retsepti tekitada ja uhkema pildi saavutada :)

Lihtsalt nii mõnus ja lihtne on ahjus peete teha. Koorid peedid ära, suuremad lõikad pooleks ja paned kõik eraldi fooliumisse ja praeguse varasügisesel ajal või siis suve lõpus, kuigi raske on praegust aastaaega suveks nimetada enam, umbes tund aega neil ahjus olemist. Talvel on natuke rohkem läinud millegipärast. Vanad peedid vms.
Ja siis pärast vaatad, mis nende ilusate tumepunaste kaneelilõhnaliste peetidega teha. Kas panna koogi sisse (vt eespool), või teha võileiba või segada vähese palsamiäädika-oliiviõliga ja lisada pisut pipart-soola... asetada peale tükike mozzarellat või kitsejuustu...või teha soolast pirukat (aaa! meenubki, see retsept vist veel vanast blogist siia transportimata, mu maailma parim peedipirukas sibulamoosiga! varsti siin :))...
Viimati, üleeile, tegin seda palsamiäädika varianti ja mul olid veel viimased külmutatud mozzarellad sulama võetud ja need sobisid nii hästi. Pärast hommikul lõikasin veel viiludena juustuleivale ja siis väike mozzarella veel kõige tipuks....mmmm, ma ütlen. Suu hakkas vett jooksma praegast...

Kuna mulle on õunte koorimine ja lõikamine alati tüütu olnud, siis ostsin katsetamise mõttes ühe vidina ja esimene koogitegu selle vidinaga oligi hulga rõõmsam. Lisaks veel siis vääniku rõõm, kui sai endale nii lõbusal moel ühe tükeldatud õuna.

Lihtsalt üks püreesupp

Põhimõtteliset võib püreesupi teha ükskõik millest. Selles mõttes on mingi retsepti üles kirjutamine üsnagi mõttetu, aga eile tegin sellist:

1 porru - viilutatult
2 kabatšokki (rullkõrvitsat :) - kuubikutena
2 küüslauguküünt - hakitult
2 tomatit - kuubikutena

Praadisin porrut võis, lisasin rullkõrvitsakuubikud, küüslaugu.Varsti lisasin umbes 200 ml vett, suskasin ühe puljongikuubiku sekka, keetsin, lisasin tomatid. Tõin õuest tüümiani, punet, basiilikut, pistsin need ka sisse. Kui kõik oli pehme, võtsin poti tulelt, püreestasin supi ja oligi valmis. Tahtsin ka murulauguga toorjuustu panna, aga üks peenike hääl hüüdis nurgast "ei pane!" ja kuna see peenike hääl lubas raudselt suppi süüa, siis loobusin toorjuustust. Pärast veel natuke pipart peale ja väga mõnus.

Peedi-šokolaadikook

Ostsin jälle üle mõne kuu Good Foodi (no pool tundi umbes mõtlesin, et kumma võtan Olive´i või GF-i ja ma ei teagi miks siis viimase kasuks otsustasin...vist et rohkem retsepte vms, sest tegelt Olive meeldis rohkem). Aga igati asja ette on läinud ja läheb kohe edasi see ost. Tegin seal eile peedi-šokolaadikooki, mis oli väga hea. Nagu arvata võib mingit väga tuntavat peedi maitset polnud, aga mõnus oli. Ja ühe koogitüki suutis koer sedasi laua pealt pihta panna, et mitte keegi mitte midagi ei näinud... pärast magas mõnusasti rahulikult oma pesas, no nii hea oli olla kohe...

Aga retsepti eestikeelne variant minu lisadega siis :

Peedi-šokolaadi mikserda-ja-küpseta kook (khm?)

1 suur peet, umbes 175 gr - mul oli meie mõistes täitsa tavaline peet, mis kaalus üles 200 gr. Ise keetsin peedi, sest jäin natuke hilja peale. Aga soovitan peet valmistada ahjus* - värv jääb ilusam ja peet ise tunduvalt mahlasem ja magusam. Aga see peaks siis koogi valmistamise alguseks tehtud olema.
200 gr jahu
100 gr kakaopulbrit - minul seda kodus polnud ja väänik ei tahtnud poodi minna, nii et tegin ilma kakaota, panin rohkem šokolaadi see-eest.
1 spl küpsetuspulbrit
250 gr suhkrut
3 muna
2 spl vanilliekstrakti (mul oli vanillsuhkur)
200 ml päevalilleõli - JAA!, nii see on, 2 dl, o,2 liitrit puhast õli käib siin koogi sees. Ärge muretsege, kõik läheb hästi:)
100 gr tumedat šokolaadi - mul oli tavaline kalevi piimašokolaad, aga umbes 200 gr. šokolaadi ei sulatata koogi jaoks, see tuleb hakkida üsna väikesteks tükkideks.

Serveerimiseks lisasin mina veel vanillijäätist ja vahukoort :) Sobis väga hästi.

Kuidas siis teha?

1. Kuumuta ahi 190 kraadini. Kalla peeditükid köögikombaini ja purusta peet väikesteks tükkideks. Lisa näpuotsatäis soola ja lisa kõik ülejäänud koostisained, välja arvatud õli ja šokolaad. Kui segu on korralikult segunenud lisa õli ühtlase peenikese joana.
2. Kui kogu õli on lisatud, segage hulka šokolaad ja kallage segu siis mingisse küpsetusanumasse - retseptis on öeldud, et küpsetuspaberiga kaetud 900gr pikapoisi vormi. Kuna mul sellist pole ja küpsetuspaber oli ka otsas, valasin taina hoopiski 24cm läbimõõduga, võiga määritud ümmargusse lahtikäivasse koogivormi.
3. Küpseta umbes 1 tund, sõltuvalt sellest, kus küpsetad. Minu vorm oli suurem, kui retsepti oma, nii et valisin küpsetusajaks 40 minutit ja sellest piisaski täpselt. Koogi sisse torgatud tikk peaks puhtalt välja tulema.

* Ahjus saab peeti hästi küpsetada sedasi, et paned terve peedi või lõikad pooleks ja paned fooliumisse ja ahju ja umbes 190-200 kraadi juures küpsetad umbes 1,5-2 tundi. Koorida võib pärast.
Tegingi sealtsamast GF-ist ahjupeete, mille juurde käis kaste tüümianist, õlist, veiniäädikast ja meest ning lisaks paneeritud kitsejuust. Mul oli endiselt sügavkülmas mozzarellat, nii et paneerisin hoopis seda. Ja paneerimine toimus ahjus.

Pilt:
Originaalis, Good Foodi pildil oli see kook peaaegu et must. Võis olla tumedam šokolaad, kuigi oli öeldud, et mitte väga kanget. Teiseks on mul puudu kakaopulber. Ja kolmandaks, kui need peedid ikkagi ahjus pehmeks saab, siis need jäävad ka hulga tumedamad.

Esiteks on see blog kronoloogiliselt untsus ja teiseks, ei saa päriselt lahti sellest, et tahaks veel midagi öelda. Lisaks retseptidele. Aga täna korrastasin on pilte ja sellest beseekattega punasesõstrakoogi tegemisest olid mõned ilusad pildid.

Kukeseenepirukas

Oioioi, kui HEA: http://www.nami-nami.ee/recipe.php?q=detail&pID=6204

Pastakaste kabatšokiga

Olen igasuguseid asju teinud vahepeal, näiteks beseekattega punasesõstrakooki ja mingit hübriidkooki mustade sõstarde ja valetoskakattega (hübriid seetõttu, et kogemata tegin kahest retseptist kokku) ja muretainaga mustika- ja rabarbrikooki õige toskakattega, aga suhkru unustasin katesse panna ja koort läks vist vähem, nii et kokkuvõttes päris nii hea see kate ikkagi polnud, kuigi...tegelt ei viriseks, just pistsin ühe tüki veel (VEEL!) suhu ja oli hea küll.

Aga salvestamisväärseks võiks pidada hoopiski Jamie Oliveri retsepti "Beautiful courgette carbonara" järgi tehtud makaronitoitu. Carbonara on muidu koorest, peekonist ja parmesanist pastakaste, siin siis kabatšokk lisaks või kabašokk singi asemel. Väike mugandus minu puhul retseptile peekoni ärajätmise näol. Ja siis muna jäi ikkagi pisut tükiline, kuigi olin juba panni tulelt võtnud, kui muna lisasin. Aga mind see ei seganud põrnugi. Kõigile maitses :) Ja pilt seal üleval on tehtud tegelikult järgmisel päeval soojendatud toidust. Ma ei tea, minu arust oli ikka veel hea, natuke praetum ainult.

Retsept:

1 suuremat sorti või 2 väiksemat sorti kabatšokki (mul oli kollane ja see jäi nii ilus :) aga retseptis on öeldud tegelt, et 6 väikest rohelist ja kollast...

4 munakollast

100 ml kohvi- või vahukoort

kaks peotäit värskelt riivitud parmesani

oliivõli

väike kimp värsket tüümiani, täpsemalt tüümiani lehti

Jamie Oliveri selgitused toiduvalmistamiseks on alati täiesti suurepärased, aga neid otseselt tõlkida küll eriti ei viitsi. Nii et lühidalt öeldes:

1. Lõika kabatšokid piklikuteks tükkideks, midagi penne mõõtu umbes.

2. Pane vesi pennede vms jaoks keema ja keeda need siis parajaks.

3. Kui oled vee just keema pannud, tee valmis kaste: sega kausis munakollased, koor ja pool parmesanist. Maitsesta.

4. Aja suuremat sorti pann kuumaks, vala sinna natuke oliivõli ja lisa kabatšokid. Maitsesta soola ja pipraga: "not just to season but to give it a bit of a kick". Lisa ka tüümianilehed ja prae kuni kabatšokk on mõnusasti pruunistunud ja pisut pehmenenud.

5. Kui makaronid on keenud, vala vesi ära, nii et natuke vett jääb kuhugi kaussi või kuhugi alles ning vala makaronid kabatšokkidele. Tõsta tulelt ja sega hulka koore-munakaste ja lusikatäis makaronikeeduvett. Sega ruttu läbi. Ära enam kuumuta, muidu muna hakkab hüübima.

Serveeri KOHE.

Mina raputasin ülejäänud parmesani ja mõned tüümianilehed kogu pannitäiele, aga võib muidugi igaüks ise peale raputada. Värskelt purustatud must pipar sobis ka veel imehästi peale.