Veel jookidest. Tänane hommik oli igati sobilik aeg maitsta ühe sõbra soovitusel ostetud nö kohvijooki, mis pole tegelikult muidugi mingi kohv. Purgi peale on kirjutatud Chicory, sees on sigurijuurest valmistatud... ekstrakt, ma oletan. Siin on siguri kohta üks põhjalikum artikkel, kes tahab lugeda. Põhiheadus seisvat sigurijuure rohkes inuliini sisalduses.
Maitses küll ja miks mitte vahelduseks hoopis seda juua.
Ikka aeg-ajalt joon seda, näiteks kui tundub, et süda lööb hommikul liiga kiiresti ja kohv ei tundu kutsuv, aga tegelikult ju tahaks ikka. Maitse on joogil mõnus, ei tohi vaid liiga kanget teha. Mõõdukast (mitte ülevoolavast) teelusikatäiest sellise südametega kruusi jaoks piisab täiesti.
Et nami-namis kokatakse koos värskendavate suviste jookide teemal (kooskokkamine #38), sain inspiratsiooni ja otsesed, loomulikult imelihtsad juhised Kätrini blogist.
Jääkohvi jaoks läheb vaja niisiis:
ühepalju vett ja piima
tassi kohta u 1 spl lahustuvat kohvi
maitse järgi suhkrut (kasutasin pruuni)
jääkuubikuid
Kõik asjad tuleb šeikeris või muus nõus kokku loksutada - "raputa kuis jaksad" oli Kätrini poolt päris tabavalt öeldud :) Mina proovisin esimest korda mingis välismaajäätisekarbis :s, teist korda ka mingis jaburas kohas ja kolmandat korda purgis. Purk oli kõige mõistlikum :) Kohe pärast raputamist on jook mõnusalt vahune, pärast vajub rahulikuks.
Olen üldiselt täpsete retseptide fänn, aga seda jooki peab ikkagi ise tuunima. Mul sai esimesel korral absoluutselt liiga kange, nii et lisasin piima ja suhkrut pärast raputamist juurde.
On on piinlik, miks ei ole. Isegi maasikaaeg on läbi ja mul ripuvad siin rabarbrikoogid. Aga kui kedagi veel peaksid siinsed jutud huvitama, siis kinnitan, varsti läheb kõik paremaks ja ilusamaks ja igatpidi.
Muidu maasikatest tegin kolmel korral Brita torti, aga mis nüüd enam sellest. (Ei olnud keeruline muideks! Jälle.)
Täna tegin ilma suurema kärata peedirisotot. Mu viimane peedirisoto kogemus jäi Nop-i ja see oli hirmus.
Aga nüüd tegin ise ja jube maitsev oli. Põhiretsept on juba meelde jäänud, nii et üsna lihtne teha. Isegi kass sõi, muideks.
PEEDIRISOTO
1 sibul, hakitult
võiks olla ka sellerivars, aga mul polnud. see siis ka hakkida, kui on
1 küüslauguküüs, hakitult
õli
võid
valget veini (ehk mingi 50-80 ml?)
risotoriisi
kuuma puljongit või vett, u pool liitrit kuni 0,75 l
1 peet, eelistatavalt ahjus küpsetatud ja ristkülikuteks tükeldatud, kuid kui on kiire ja peet pole valmis küpsetatud, siis ajab koorega keetmine ka asja ära
suur peotäis riivitud parmesani
pisut kaneeli (minu meelest täiendab kaneeli peedi maitset väga meeldival moel),
musta pipart ja soola, kui vaja
Kuumuta pann, lisa sorts oliiviõli ja u supilusikatäis võid. Prae sibul keskmisel kuumusel klaasjaks, ära pruunista. Lisa küüslauk, riis. Kuumuta veidi, lisa vein, sega ja lase aurustuda. Nüüd hakka lisama vähehaaval puljongit või vett. Mul ei olnud puljongit ja päris tavalist vett ei tahtnud ka panna, nii et tegin sellise maitseainetega kuuma vee :) Kuna tegin risotot pannil, lisasin u kulbitäie vedelikku korraga, et kõik ikka kaetud saaks ja riis kinni ei jääks ja kõrbema ei läheks. Edasi tavaline risoto tegevuskäik - lisa puljongit ja sega, kuni vedelik on kadunud, lisa jälle vedelikku ja sega jälle. Ja nii seni (peaks minema u 20 minutit), kuni riis on hammustades selline tugev, aga mitte enam kõva või selline toores ja vedelikku kokkuvõttes eriti pole, on selline mõnusalt kreemjas segu, mitte vedel, aga kindlasti mitte ka kuiv. Lisa ahjus küpsetatud või keedetud peet, pisut kaneeli, musta pipart. Kuumuta veidi ning lisa siis tükk võid ja riivitud parmesan, sega läbi, tõsta tulelt ja mõnus kreemjas risoto peakski valmis olema.
