Mitte söögist, armsatest asjadest

Siin on mu kolm mokamasinat. Esimene, vasakpoolne, on ostetud Hispaaniast. See kann pidas vastu pool aastat, kuni külalistega vesteldes keetsin kohvi ilma veeta . Tuppa kogunes hirmus-hirmus-hirmus hais ja kohvikannult kukkusid kõik võimalikud eralduvad osad kolks ja kolks küljest. Järgmine kann paistis tugevam, selle ostsime Kaubamajast. Oli kallim ka, aga mõnusamast materjalist. Selles sai kohvi kaks korda ilma veeta keeta, sellest ka alumise osa tumedam toon. Aga kann oli tugev. Pidas vastu aasta. Lihtsalt tuli sang küljest ja kuigi me seda veel mõnda aega kasutasime, siis ühel hetkel sai kohvi valamise keerukustest lihtsal mõõt täis. Nüüd on meil umbes neljandat päeva uus masin. Lõunakeskuse köögiasjade poest. Suurem, aga kahtlaselt õhuke ja kerge. Täitsa mõnusa hinnaga - 465 vist oli.. Eks siis näis, kuidas läheb.

Ütleme nii, et sain vanaemalt päranduseks mahlamasina...Paprika-apelsinimahl on hullult hea :)
Siin on mahl kahest apelsinist ja ühest kollasest, ühest punasest paprikast. Aga minu arust tuli veel parem mahl punasest apelsinist ja oranžist paprikast... Ja siis tundus, et kui see mahl nüüd kannmikserisse panna ja banaani juurde püreestada...siis...mmmmm :)

mulle-meeldib õunakook

Mulle meeldib, kui kook on rammus või tummine või kuidagi... mitte kerge. Ja korra tegin ühte kooki ühest blogist.. Selle koogi peal olid kreeka pähklid ja sulatatud iiris. Kook kõrbes ära, aga maigu sain suhu ja nüüd oli isu veel midagi sellist teha, aga et see iiris oleks koogi sees. Tegin nii:
Sulatasin potis umbes 100 gr võid, valasin kaussi ja segasin klaasitäie suhkruga. Lisasin poolteist teelusikatäit küpsetuspulbrit, supilusikatäie kaneeli, segasin ilusti segamini. Siis kloppisin juurde kaks muna ning lõpuks vaheldumisi umbes tassitäis hapukoort ja tassitäis jahu ja tassitäis maisimannat (lihtsalt seepärast, et jahu sai otsa...aga maisimanna mulle meeldib koogi sees). No ja siis muidugi õunad, suhteliselt suured tükid (nagu selle õunalõikuriga tulevad) - segasin ka taina sisse. Ning päris lõpuks sulatasin väikse hunniku iiriseid (vist kusagil 12 ringis), millele lisasin sutsu piima (oleks vahukoort lisanud, kui oleks olnud) ja selle segasin ettevaatlikult ülejäänud taina hulka. Mitte päris segamini, püüdsin sellist siiruviirulist teha, aga vist vajus koogis ikkagi pigem põhja peale. Küpsetasin, kuni õhtust sõime ja tuligi täpselt selline kook, mida tahtsin.

Pildi tegin järgmisel päeval ja tuunisin kooki fotosessiooniks natuke... Sulatasin veel paar iirist juurde ja valasin koogile. Pildile vist tegelikult eriti juurde ei andnud, aga pärast sõin ja mõnulesin :)

hamburger

Näete, väidetavalt on nii, et üks inimene ostis ühe hamburgeri MacDonaldsist 12 aastat tagasi ja kujutage ette, see hamburger on praegu täpselt samasugune, veider lõhn ainult pidavat olema. Vaadake ise http://bestwellnessconsultant.com/2008/09/23/1996-mcdonalds-hamburger-karen-hanrahan-best-of-mother-earth.aspx
Et see tõepoolest nii on, peaks ise sarnase katse tegema vist. No kui isegi jõuludeni säiliks oleks ju imelik juba?
Peab paluma Tartust üks hamburger tuua...

Täna tegin söögiks võid :) Jah, päriselt-päriselt. Sel ajal kui juustukook õhtuseks kolleegidega kohtumiseks ahjus oli, pesin köögikombaini puhtaks ja panin ühe paki vahukoort vahustama ja äkitselt oligi seal või valmis. Kallasin vee ära, võtsin või välja (umbes 70 gr võid tuli), hakkisin natuke basiilikut hulka ja sutsu soola ka sisse. Nüüd on või kodus külmkapis, ehk keegi julgeb õhtupoole maitsta ka.


Aga siin mu või siis on:

Falafel sellist moodi

Paistab selline blogimise päev olevat. Aga tegin täna üle pika aja falafeleid erinevatel põhjustel - 1. olen neid ammu tahtnud teha, eriti just et veel aiasolev petersell ära kasutada ja maitsevad ka ju 2. Nami-namis oli köögiviljakotlettide kooskokkamine, aga nüüd just selguski, et mu koktletiki ei kvalifitseeru (kuivatatud tooraine) 3. midagi oli õhtuks ju süüa vaja teha.

Retsept oli seekord Vahemere maade kokaraamatust nime all garbanzo ubade kotletid ja erinevalt mu varasematest variantidest oli seal ka kartulit, üks toores kartul. Aga muidu ikka sama lugu, et sibul, küüslauk, hulk peterselli, kikerherned ja kartul köögikombaini ja segu segamini. Siis maitsestada - vürtsköömned, koriander (jahvatatud seemned), sool, pipar... pune oli ka, aga seda mul polnud. Ja natukeseks seisma (retseptis oli kaks tundi, aga mul üks käis iga minuti järel köögis mingit näksimist nõudmas, nii et pidin kiirustama. Enne praadimist lisasin veel 2 spl jahu ja 1 tl küpsetuspulbrit.

Samal ajal, kui kotletitainas settis, tegin ma kastme, põhiliselt tomatist. Päris retsepti järgi, üle poole tunni keetmist, väga cool :)

Ja lõpuks kuskuss ja oligi :)

Siis sättisin pilte teha, tõstsin neid kotlette nii ja naapidi. kastmega ja ilma... Kaks enam vähem pilti siin ka:

Kuna kapsarull ei ole minu puhul eriti tüüpiline toit, siis ma tookord, kui seda tegin, ei hakanud retsepti kirja panema ega pilti üles riputama. Tegin neid nädalake tagasi, kui juba kolmas kapsas järjest hakkas untsu minema kapis ja otsustasin, et nii see asi ikka ei lähe ja mitmest kapsatoidust valisin rullid ja väikeste mugandustega coleslaw e. kapsa-porgandisalat Ameerika moodi. Mõlemad tulid väga head. Aga ei puutu eriti sellesse blogisse. Põhjus miks see pilt siis nüüd siin on, on lihtne - ilus pilt ju :)

Kopeerisin vanast blogist: Selle peedipiruka retsept ja pilt

Järgmine kord kui seda tegema hakkan, püüan eestikeelse retsepti tekitada ja uhkema pildi saavutada :)

Lihtsalt nii mõnus ja lihtne on ahjus peete teha. Koorid peedid ära, suuremad lõikad pooleks ja paned kõik eraldi fooliumisse ja praeguse varasügisesel ajal või siis suve lõpus, kuigi raske on praegust aastaaega suveks nimetada enam, umbes tund aega neil ahjus olemist. Talvel on natuke rohkem läinud millegipärast. Vanad peedid vms.
Ja siis pärast vaatad, mis nende ilusate tumepunaste kaneelilõhnaliste peetidega teha. Kas panna koogi sisse (vt eespool), või teha võileiba või segada vähese palsamiäädika-oliiviõliga ja lisada pisut pipart-soola... asetada peale tükike mozzarellat või kitsejuustu...või teha soolast pirukat (aaa! meenubki, see retsept vist veel vanast blogist siia transportimata, mu maailma parim peedipirukas sibulamoosiga! varsti siin :))...
Viimati, üleeile, tegin seda palsamiäädika varianti ja mul olid veel viimased külmutatud mozzarellad sulama võetud ja need sobisid nii hästi. Pärast hommikul lõikasin veel viiludena juustuleivale ja siis väike mozzarella veel kõige tipuks....mmmm, ma ütlen. Suu hakkas vett jooksma praegast...

Kuna mulle on õunte koorimine ja lõikamine alati tüütu olnud, siis ostsin katsetamise mõttes ühe vidina ja esimene koogitegu selle vidinaga oligi hulga rõõmsam. Lisaks veel siis vääniku rõõm, kui sai endale nii lõbusal moel ühe tükeldatud õuna.