Ma ei tea, kas mul oli jube nälg või mingi imelik tuju või ma ei tea mis, aga tegin eile spagettidele sellise kastme, mis ei tundu justkui eriti isuäratav, aga oli nii hea, et ma sõin kolm korda liiga palju.
Niisiis olin kodus, laps oli haige, tahtis spagette, sellise kastmega, mis ma ükspäev tegin, ainult et ilma suitsujuustuta (tookord oli kastmeks suitsujuust, basiilik, tomat :)). Lõunaks olin talle keetnud lillkapsast ja seda oli õhtuks veel veidi alles. Et noh, seda kõrvale ja ehk käivad niisama spagetid ka.
Pakkusin siiski välja, et teen roosa kastme, poldud nõus. Aga kokkuvõttes ikkagi tuli selline, mis sisaldas võid, sibulat, keedetud lillkapsast, tomatipüreed basiilikuga, hapukoort, soola, suhkrut, pipart. Samasuguses järjekorras praadisingi neid, lõpuks segasin spagetid ka hulka ja no mina ei tea, otsustasin igaks juhuks üles kirjutada. Laps sõi ka mõnuga kõik ära, mis ette oli tõstetud.
