Küpsised ja vahukommid šokolaadiga :)

Oh, sa poiss, sain ikka jamaga hakkama. Sel ajal kui suid on kolme asemel kaks tahtsin katsetada jällegi Nigella Lawsoni Nigella Expressist natuke meie enda Kirju koeraga sarnast maiust. Katsetasingi ja teine suu ütles, et "minu jaoks on sellel natuke halb maitse". Nii et hunnik puhast rammu ja ainult üks, 58-kilone sööja, kes tahaks pigem 55 olla. Oijah... no mu ainuke lootus oli see, et süda läheb pahaks. Läkski, aga natukese aja pärast sobis jälle tükike suhu pista. Õnneks päris õhtul suutsin mõtted sellest heast asjast eemal hoida. Hommikul jälle :) Kohvi kõrvale... mmmmm :)

Aa, muuseas, kuna teiste senivalmistatud šokolaadikookide jms sisse on ikka läinud tumedat šokolaadi, siis siia oli vaja piimašokolaadi ja see oli suurepärana võimalus ära kasutada kappi kogunenud Nurrid ja Annekesed, mis muidu eriti kaubaks ei lähe, kuid mida vanemad inimesed näivad armastavat ja siis ka noorematele tasku pistavad. (Täna ei lase blogger ridadele laiemaid vahesid teha, nii et kõik tekst kahjuks ükteise otsas)

280 gr piimašokolaadi

120 gr võid

1 dl siirupit

u 2 tassitäit vahukomme (mina kasutasin neid suuri lõkkel küpsetamise vahukomme ja lõikasin need umbes 8ks)

220 gr kõvemaid küpsiseid (mul oli üks pakk tavalisi eesti küpsiseid ja siis veel u 5 digestive küpsist)

Pane šokolaad, või ja siirup panni või potiga tulele sulama. Samal ajal purusta küpsised suuremateks ja päris väikesteks tükkideks. Jäta umbes tassitäis šokolaadisegu alles ja ülejäänud sega küpsiste ja vahukommidega. Vala nt fooliumist küpsetusvormi või fooliumiga ääristatud ahjupanni vms. Mina valasin segu keraamilisse ahjuvormi, muidu ilus, aga väga raske on tükke kätte saada sealt. Samas, tundub kuidagi, et foolium võiks ise magusa külge kinni jääda. Tõsta vähemalt 2 tunniks kuni terveks ööks külmkappi seisma (no ilmselt võib ta seal seista ka terve päeva, kui hommikupoole juhtud valmistama).

Oma toiduvalistamisoskuste poolest pole ma muidugi Nigellale eriti sarnane, aga kui ma eile õhtul sooja šokolaadi-küpsisesegu noolisin, enne kui see üldse külmkappigi jõudis (no ikka mitme sentimeetri jagu kadus sealt ühest nurgast), siis tundsin küll ennast natuke selle Nigella moodi, keda laupäeval telekast nägin - ta lihtsalt kogu aeg sõi ja külla kaasa võetud maiustused sõi ka tee peal taksos pooleldi ära. Šõuvärk ilmselt, aga no selline tunne oli.

Pirukakesed

Pilte sorteerides selgus, et üks mõnus suupiste või ehk ka kerge eine on jäänud postitamata - lehttainast pirukakesed ricotta ja tomatiga. Retsept otse nami-namist :) Aga kirjutan siia ka:

Mul tuli 12 tükki, lehttainast jäi 500 gr pakist jupike üle.

Lehttainast (läks umbes 350 gr)

ricottat või kodujuustu (üks pakk?)

2 munakollast (aga ma tõesti ei oska öelda, miks ainult munakollast)

campanellot (parasjagu)

kirsstomateid

soola, pipart, oliiviõli

Rulli tainas võimalikult õhukeseks ja lõika välja sellised parajad ringid, mis mahuvad su muffinivormidesse. Ringid võib siis pärast veel üle rullida, et veel õhemaks saaks, mul jäid natuke paksuvõitu, aga võimalik et kiirustasin vms. Sega kokku juustud ja ja muna. Tõsta lehttainaga kaetud vormidesse, suru juustusegusse ka tomatipoolikud, veidi musta pipart ja sorts oliiviõli. Küpseta 200 kraadises ahjus 25-30 minutit.

Algul olid pirukad muidugi hullult puhevil - see pilt on tehtud just pärast ahjust võtmist. Pärastpoole vajuvad muidugi natuke tagaishoidlikumaks.

Lõhesupid

Kala olen ma nüüd juba mitu aastat söönud, aga enne seda olin ju umbes 7-8 aastat üsna taimetoitlane olnud, nii et kuigi ma olen hakanud tegema uutmoodi (st siis lihtsalt minu jaoks uutmoodi) kalasuppi, mille jaoks valmistan puljongi ka ise , kalast, siis ega mulle tegelikult see kalale näkki vaatamine erit ei meeldi. Ühesõnaga, olen ostnud juba kolm korda külmutatud kalajäänuseid, mis maksab umbes 13 krooni, et nendest jäänustest siis maitsev puljong keeta. Mõnes mõttes on ju igati positiivne kogu kala ära kasutamine, st et ühest kalast läheb prügikasti võimalikult vähe. Aga kui see küll tapetud ja lõigutud, no totaalselt surnud ju ja siis veel ära külmutatud kala mulle otsa vaatab, siis tunnen ennast ikka jube halvasti. Ja kujutate ette! Eilses kalajäänustekomplektis oli kolm kalapead! :(( Usun, et te ei mõista, aga see oli täiesti kohutav. Nutsin ja lõikusin neid päid selgroo küljest lahti... No mitte päris, tegelikult, aga peaaegu.

Siiski, nii saab jube hea supi. Olen teinud seda lõhe/forellisuppi juba kolm korda nüüd ja viimati natuke teistmoodi ja tõesti hea on.

Kõigepealt siis puljongi jaoks üks ports kalajäänuseid (u 1,3 kilo vist on, aga mina olen pea välja jätnud, maitse asi), võid, porgandit, sellerit, porrut või sibulat. Värske petersell on ka mõnus, kui seda parasjagu on. Kuumutan suures potis või, kala, porgandi-, selleri- ja sibulatükid. Praen umbes 5 minutit, siis vesi peale (u 2,5-3 liitrit) ja kui keema on läinud, siis keedan u 20 minutit. Valan läbi sõela kaussi (jajah, enamasti asetan sõela kõigepealt kraanikaussi ja siis hakkan mõtlema, et kas mul läheb seda vedelikku pärast äkki veel vaja ja panen kausi sõela alla). Soola ei pane. Kala ära ei viska vaid püüan kala küljest võimalikult palju liha kätte saada, et see hiljem supile lisada.

Kõige tavalisema lõhesupi jaoks läheks siis vaja:

1 sibul

2 porgandit

4 kartulit

2 väiksemat tomatit või pisut tomatikonservi

kalapuljongit

soola, pipart

lõhetükke

Lõika sibul, porgand ja kartul ning tomat mõnusateks ühtlasteks tükkideks. Kuumuta potis või ja sibul, lisa porgand, kuumuta veel veidi, siis lisa kalapuljong (kogu puljong ilmselt ei mahu, natuke jääb järele). Lase veidi aega keeda, siis lisa kartulitükid ja põhimõtteliselt võib lisada ka tomatid või tomatikonservi. Minu meelest ei tee ka sorts sidrunimahla halba. Keeda kuni kartul pehme, lisa lõhe, sool, pipar ja ongi supp valmis.

Pisut teistmoodi lõhesupi jaoks lisa kuumsuitsulõhetükke ja maitserohelisega toorjuustu. Suurepärane! :)

Kuivainete kriisi kaneelirullid

Olen kord varem ka kaneelirulle teinud - tulid jube head. Seekord oli nii, et poole tegemise peal selgus, et valge suhkur on otsas - panin pool osa pruuni suhkrut. No ja siis selgus, et jahu on ka otsas - õnneks leidus täisterajahu - tuli 300 gr seda panna. Tainas tuli tsipa paksem kui eelmine kord ja mitte nii pehme ja algul tundus, et ei taha kerkida ka, aga lõpuks oli kahekordne kogus tainast siiski olemas ja võis rulle keerama hakata. Uut netilehekülge perenaine.ee sirvides jäid silma ühed krussis saiad kirssidega ja mõtlesin, et võiks oma kaneelirullid ka uut moodi krussi keerata. Päris toredad jäid, aga klassikalise rulli sisse (tegin võrdluseks selliseid ka paar tükki) jäi rohkem täidist, sest suure väänamisega pigistasin saiakihtide vahel osa täidist välja.
Retsept on küll nami-namis saadaval, aga kirjutan ta igaks juhuks siia ka üles:

50 gr pärmi
0,5 dl käesooja vett
100 gr võid
3 dl piima
0,5 tl soola
1 dl suhkrut
1 tl kardemoni
600 gr nisujahu

täidiseks:
100 gr võid
1 dl suhkrut
0,5 spl kaneeli

Lahusta pärm vees. Sulata või ja sega piimaga kokku. Lisa pärm. Sega juurde sool, suhkur ja kardemon. Sega vähehaaval juurde jahu ja sõtku siis kuni saad ühtlase taina. Kata tainakauss rätikuga ja lase soojas kohas tund aega kerkida (ma millegipärast mäletasin, et kahekordseks oli vaja kergitada ja ootasin seda umbes 2 tundi).

Täidise valmistamiseks sulata või ja sega suhkru ja kaneeliga. Sõtku tainas kergelt jahusel tööpinnal läbi ja jaota kolmeks. Rulli iga tainaosa 23x30 cm tükiks. Määri täidis peale ja keera rulli (alustades laiemast servast). Lõika rullide 2-3 cm paksusteks tükkideks ja küpseta 200 kraadises ahjus 10-15 minutit.

Lillkapsas tomatikastmes

Õhtuks võib teha ka lihtsalt kartuleid ja porgandeid ahjus (vahukoore, või või puljongiga) ja siis juurde sellist natuke teistmoodi lillkapsast. Ei taibanud pilti teha, sest ei osanud sest roast miskit arvata, aga mulle maitses küll hästi ja ilmselt teen seda veel. Retsept on pärit Jamie Oliveri raamatust Cook with Jamie.
Mul pold oliive ega anšooviseid, nii et ilmselt jäi veidi mahedam. Ja et veelgi mahedam oleks (kuidagi ei tahtnud seda tomati hapukust eile), lisasin ka vahukoort ja natuke miskit suvalist baklažaanipastat ja pisut ka suhkrut. Tõesti mõnus oli. (Hetkel sööngi eilsete ahju kartulite-porgandite ja lillkapsa-kastme ühepajamudinat, loomulikult maitseb selline asi veel eriti hästi :)


Terve lillkapsas tomati-oliivikastmes

Jamie´ variant
1 punane sibul
5 küüslauguküünt
peotäis musti oliive
4 kvaliteetset anšoovist õlis
peotäis peterselli
2 purki hakitud ploomtomateid
punase veini äädikat
1 lillkapsas

minu variant
1 sibul
2 küüslauguküünt
2 purki purustatud tomateid
150 ml 35% rõõska koort
pisut suhkrut
pool lillkapsast
punase veini äädikat ja magusat palsamiäädikat


Kõigepealt oleks vaja leida selline paras pott, kuhu lillkapsas ilusti sisse mahuks, nii et lillkapsa ja poti vahele mahuks ka kastet ning kaas peaks kenasti peale käima, sets lillkapsast tuleb kastmes aurutada.

Haki sibul ja küüslauk. Võta lillkapsal vars maha - selle võid tükeldada ja kastmesse lisada. Haki ka peterselli varred. Kuumuta potis (või kui on selline pott, kus praadida pole eriti mõnus, siis võib ju esimese osa pannil valmistada) oliiviõliga sibulat, küüslauku ja hakitud lillkapsavart umbes 10 minutit, kuni need hakkavad pehmeneva ja veidi värvi muutma. Lisa oliivid, anšoovised ja petersellivarred ja prae veel paar minutit. Lisa tomatid, lase ühte tomatipurki poole purgi jagu vett ja kalla see ka potti/pannile. Lisa üks korralik sorts punase veini äädikat. Sega kõik hästi läbi ja lase keema tõusta.

Võta lillkapsas ja vajuta see keset kastet. Kaste peaks lillkapsale ulatuma umbes poole peale. Nirista peale veidi oliiviõli ja lase vaiksel kuumusel olla 30-50 minutit, sõltuvalt lillkapsa suurusest. Algses retseptis on öeldud 50 minutit, aga mul kindlasti üle 30 polnud ja lillkapsas oli täiesti pehme. Mul oli kasutuses üks ilus punane malmpott, nii et tõstsingi otse pliidilt lauale. Täitsa ilus oli. Peale võib riputada peterselli.

Porrulaugupirukas

Ohh, ahh! jeee :)) Lahtiste pirukatega hakkan küll juba sina-peale saama. Eile tegin siuh viuh küpsiste ja supi kõrvalt ka ühe piruka :) Seekord porrulauguga, aga mulle tundub, et lapse lemmikuks saaks selline, kus mingit lisandit üldse poleks, oleks põhi ja siis kodujuustu-muna-koore täidis. Aga seekord siis nii:

Lahtine pirukas porrulauguga

Tainas, vana hea (mul retsept külmkapi peal kirjas, hea iga kord samamoodi teha, äkki lõpuks oskan peast ka :)

100 gr võid

200 ml jahu

50 gr riivitud juustu

pisut pisut vett

Sega ilusti mõnusasti segamini ja suru 24 cm koogivormi põhja ja veidi ka äärtele.

1 porrulauk - lõika ratasteks, ja prae võis. Lisa pisut soola-pipart.

2 muna

150 ml vahukoort (no tegelt võib terve paki ka panna, aga mul oli selline 150 ml tuju :)

1 väiksem tops kodujuustu (püüan koguse ka järele uurida, aga mingi väike tops mul kapis oli)

veel juustu - mul oli tavalist viilutatud juustu, viilutasin selle veel väiksemaks ja siis leidsin ka ühe vana parmesani :) seda riivisin ka hulka.

Sega täidise asjad ka segamini.

Kuumuta ahi 180-200 kraadini (mul vist oligi 190 :)), kui soovid küpseta tainast u 10 minutit (mina olen viimasel ajal ikka ette küpsetanud), tõsta porrulauk ühtlase kihina tainale, vala juustusegu peale ja küpseta ahjus u 20-30 minutit. Unustasin taimeri panna, nii et ei märganudki, kui kaua oli ahjus. Aga pealt õige õrnalt pruunikaks ja et ei väriseks täidis raputades, siis peaks valmis olema. Megahea!

Maapähklivõiküpsised

Tundus küll natuke ohtlik teha nüüd veel mõnda tundmatut retsepti, arvestades viimaste päevade ebaõnnestunud toite, aga kuidagi ikkagi oli vaja see maapähklivõi ära proovida seal küpsiste sees. Olin mitme retsepti vahel (teine tugev kandidaat oli see) ja siis kuidagi otsustasin nüüd nende lihtsamate kasuks. Mina leidsin retsepti siit blogist.

Mis ma oskan kosta? Päris rammusad ja halvaalõhnalised jäid. Laps sõi mitu tükki ära ja seda ikka naljalt ei juhtu, aga teisest küljest oli tal ka kõht tühi ja ega küpsised ja otseselt halvad enamasti pole.

Kaerahelbe-maapähklivõi küpsised

600 ml kaerahelbeid

200 ml jahu

1 tl soola

2 tl kaneeli (äh, praegu kirjutan ja meenub, et kaneeli ikkagi unustasin)

1 tl soodat

Kõik need asjad siis ühes kausis kokku segada.

Teise kaussi pane need:

150 gr võid

200 ml maapähklivõid (u 200 gr)

200 ml valget suhkrut

200 ml pruuni suhkrut

Sega suhkrud ja võid hästi segamini, lisa ka 2 muna ja veidi vanillisuhkrut ja siis kogu see võisegu kuivainete hulka. Sega jälle ja tõsta vähemalt 2 tunniks külmkappi.

Kuumuta ahi 180 kraadini, vormi tainast väiksed pallid ja tõsta ahjupannile (millel on ikka küpsetuspaber ka peal), vajuta pallikesed õige pisut lössi ja küpseta ahjus 13 minutit või kui soovid kõvemaid küpsised siis 15 minutit.

Minul tuli kokku 4 pannitäit ehk siis umbes 60 küpsist.

Veel muffineid...peaaegu.

Aah! No ma kirjutasin, et tegin imelisi õhulisi banaani-mustikamuffineid, aga retsepti klopsisin niisama kokku ja nüüd ei mäleta enam midagi :( Proovisin eile meenutada, aga siis sattusin ühele retseptile ja tundus pildi järgi isuäratav, aga panin seekord valikuga ikka totaalselt puusse. Ühesõnaga, ma ei teagi nüüd, see retsept asub siin, ja muffinid jäid väga rasked, üldse mitte õhulised, pealt veidrad (nagu oleks mingi kummine kile üle tõmmatud) ja maitselt kuidagi... magedad. Täitsa kurb olin.
Õnneks olid õhtusöögiks tehtud riivsaias praetud lillkapsad maitsvad...

Pirnimuffinid

Tundub, et seekord jõudsin pildid enne ära teha kui muffinid otsas. Eelmised olid banaani ja mustikatega ja jäid imeõhulised. Retsepti pole siiani suutnud rekonstrueerida, aga ilmselt pole piisavalt hästi üritanud.
Seekordsed muffinid on pärit Nigella Lawsoni raamatust Nigella Express ja selles raamatus on kõik toidud easy peasy ja valmivad in no time at all. Ja tõesti... aga milliste muffinitega läheks rohkem aega? On selline kiirtoit ja viimasel ajal olen avastanud, et eriti mõnus näiteks kaasa pakkida, kui otse lasteaiast Tartusse ujulasse lähme. vms.
Kogused on vaba käega eestipärastatud, cup peaks üldiselt olema vist rohkem kui 2 dl, aga mina olen võtnud nii, et selline lohakas 2, ehk natuke peale... võib-olla.

Pirnimuffinid

400 ml jahu
150 ml valget suhkrut
100 ml pruuni suhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
1-2 tl jahvatatud ingverit
150 ml hapukoort (mina kasutasin tegelikult keefirit)
100 ml õli (kasutasin viinamarjaseemneõli)
1 tl mett (ei kasutanud)
2 muna
kaks suurt pirni

Kuumuta ahi 190 kraadini (retseptis oli 200, aga see oli minu meelest küll liiga kuum).
Sega suures kausis kuivained ja teises kausis muna, hapukoor või keefir, õli, mesi (kui kasutad) ja sega siis kuivainete hulka.
Koori pirnid, lõika keskmisel väikesteks kuubikuteks, no ütleme 0,5 cm ja sega taina hulka.
Pane küpsetuspaberid muffinipanni ja tõsta tainas vormidesse. Küpseta 17 minutit (jällegi, retseptis oli 20, aga selle ajaga läksid liiga tumedaks minu jaoks. Aa, ja originaalis soovitati muffinitele enne ahju minekut riputada suhkrut, aga teine pannitäis, mille tegin ilma suhkruta, väiksema temperatuuri juures ja lühema küpsetusajaga, jäi tunduvalt mõnusamad.
Mul olid pisut väiksemad muffinivormid (need paberist vormid), kui varem on olnud ja tuli 23 muffinit.

Kaasaskantav müsli

Ootasingi seda korda, et müslibatoonid tuleksid välja igati suurepärased, et miski maitse üle ei oleks ja et batoonid liiga kõvad ei tuleks jne. Täna oligi kõik ok ja lisan retsepti siiagi. Pärit raamatust Nigella Express.

1 purk kondenspiima, 450 ml korralikke kaerahelbeid (olen ise pannud veidi vähem ja lisanud siis ka paisutatud riisi), 200 ml kookoshelbeid, 150 ml (1 pakk lihtsalt) kuivatatud jõhvikaid, 200 ml erinevaid seemneid (kõrvitsa-, päevalille-, seesami-, ja õige pisut linaseemneid), 150-200 ml maapähkleid (neid olen veidikene purustanud).

Pane ahi sooja, 120 kraadi peale. Siis soojenda kondendspiim nt mõnusas sügavas teflonpannis. Lisa kõik ülejäänud ained ja sega hästi läbi. Pane ahjupannile küpsetuspaber ja vala müslisegu sinna peale. Lükka nt silikonlabidaga (sinna ei jää see kraam eriti kinni) ühtlaselt laiali, umbes 1-1,5 cm paksuselt. Küpseta 120 kraadises ahjus 50-60 minutit. Võta ahjust välja, lase 15 minutit seista ja lõika siis sellisteks tükkideks nagu soovid. Mina olen tavaliselt pakkinud küpsetuspaberisse.