Kolm toitu ja üks retsept

Alustame siis pearoast. Nami-nami kokkame koos # 12 on teemaks läätsed. Väga hea teema, sest läätsed on head, aga läätsesuppi on liiga palju tehtud. Nüüd siis põhjust mõned uued läätsetoidud välja otsida. Ja mõned olen leidnudki juba - paar läätsehautist, läätsedega täidetud baklažaanid ja mõne uue supi võiks ka veel otsida. Aga eile siis alustuseks läätsesalat, lihtne aga hõrgu maitsega. Retsepti leidsin tastespottingu kaudu siit blogist, kust viidati edasi siia blogisse, kus selgus omakorda, et retsept on pärit kellegi Susan Spiceri kokaraamatust.

Läätsesalat

Läätsi (nii palju kui vaja, mul oli umbes 200-300 ml, ei mõõtnud täpselt) (kasutasin rohelisi läätsi)
1 sibul, kuhu sisse on pistetud mõned nelgid
loorberileht
soola
palsamiäädikat (panin u 3 spl)
oliiviõli (kah u 3 spl)
(küüslauku (mul läks meelest ja ilma oli väga hea, ei tundnud küüslaugust puudust, ilmselt tuleks väga vähe panna))
Pakk kirsstomateid
1/2 - 1 punane sibul
vürtskööment
basiilikut
kitsejuustu või fetat

Keeda läätsed sibula ja loorberilehega vees pehmeks. Loputa külma veega. Haki punane sibul peeneks. Sega läätsed suuremas kausis soola, palsamiäädika, oliiviõli, kirsstomatite, basiiliku, hakitud sibula ja vähekese vürtsköömnega. Jäta marineerima (mul seisis salati sedasi toasoojusel peaaegu paar tundi ja läks järjest paremaks, aga ilmselt päris mitmeks tunniks seisma jättes võiks tomati ja basiiliku veidi hiljem lisada, närtsivad väga ära muidu). Serveerimiseks tõsta läätsesalat taldrikule ja murenda peale kitsejuustu või fetat. Mina kasutasin fetat, sest kitsejuustu polnud.


Teiseks, ja ma ei tea üldse miks, tegin mingeid rasvas praetud tainaasju, kus sees oli ka kolm banaani. Hommikul selgus, et selliseid küpsetisi nimetatakse pontšikuteks :) Niisiis, jälle tastespottingust (no seal on lihtsalt nii hea ilusaid toidupilte käia vaatamas!) sattusin ühe ameerika proua toidublogisse, kus taustaks mängib kantrimuusika (esimesel korral ei leidnud kuidagi üles, kuidas seda välja lülitada, aga muusika on kusagil paremas servas siukse väikse gadgetina nagu nad siin blogides on), ja endalegi ootamatult printisin retsepti välja ja eile siis proovisin neid pontšikuid teha. Soojalt olid väga mõnusad, meenutasid rasvas praetud pärmitainapannkooke :) Hommikuks olid natuke lössis ja nukrad, aga äkki kannatab neid üles soojendada kuidagi. Tuhksuhkruga üle puistamine on hädavajalik, kui neid just tõesti pannkookide kombel moosiga ei plaani süüa.




Aga veel enne, hommikul, enne vaatetorni minekut, võtsin kätte ja proovisin müslibatoone teha jällegi. Seekord oma uuest kokaraamatust - Nigella Express - pärit retsepti järgi. Pidin kahjuks müsli üksi ahju küpsema jätma, seega ei saanud ma näha, et oleks pidanud veidike varem välja võtma, nii et natuke läks ikkagi jällegi liiga kõvaks mu müsli, seda retsepti proovin raudselt uuesti.